1. Vähem korraga!
Kevadel on kümnete kaupa neid noori (ja nende murelikke vanemaid), kes tahaksid kuu aja jooksul kõik selgeks saada. Igal juhul on aga kasulikum sama arv tunde jagada kaheksa kuu peale (septembrist aprillini).
Miks? Sellepärast et paljusid asju ei ole võimalik kiirkorras ära õppida, vaid need peavad aegamööda sinu peas kuju võtma. Ennekõike käib see arutlusoskuse kohta: mis maailmas sünnib, mille üle vaieldakse, mille pärast muret tuntakse, mida ihaldatakse. Aga ka õigekirjareeglid, mida läbi võtame, vajavad kinnistumiseks aega.
2. E-kursus nõuab sihikindlust
E-kursus võib tunduda väga otstarbekas: pole vaja kohale tulla, ülesannete lahendamise aja võid ise valida ning see pole piiratud tunni 90 minutiga.
Kogemus aga näitab, et kui pole vaja iga nädal kindlal ajal tundi tulla, siis jääb õppimine varsti soiku. Asju, mis on vaja kohe täna korda ajada, on lihtsalt niivõrd palju, et kirjutamist muudkui lükatakse ja lükatakse edasi. Seda enam väärivad tunnustust need vähesed, kes tõepoolest ise endale reeglid kehtestavad ning neist ka kinni peavad.
3. Kodus kirjutamine õpetab tööd allikatega
Üks kaalukas eelis e-kursusel siiski on: sul on võimalik guugeldada, raamatuid lapata, enda varasemaid kirjandeid üle lugeda. Sisukas arutelu saab harva rajaneda ainuüksi neil teadmistel, mida sa peast tead. Juba Einstein ütles, et ära kunagi jäta meelde asju, mida saad vaadata raamatutest. Oleks tal veel Google olnud!
Õigupoolest peaks see olema reegel, et enne mingil teemal sõna võtmist kogutakse infot, kontrollitakse fakte, täpsustatakse tsitaate. Kodus on seda kindlasti lihtsam teha.
4. Vaata kaugemale!
Riigieksami hinne on see, mille pärast enamasti kursustele tullakse. Nõus, sellest sõltub palju. Aga ma olen nõus Linnar Priimäega, kes juba kakskümmend aastat tagasi tõdes: kirjandi¬kirjuta¬mise oskusest on inimesel elus sama palju kasu kui mõõganeelamisest, mida võib ju aeg-ajalt lõbu pärast harrastada, aga pikapeale läheb tüütuks ja kõhtu ka ei täida.
Sellepärast püüangi õpetades silmas pidada, et areneks oskus oma peaga mõelda ning järeldused nõnda kirja panna, et teised sellest aru saaksid ning sinu seisukohtade üle mõtlema jääksid. Sest seda läheb tõesti tarvis, ja mitte kusagil helesinises tulevikus, vaid juba ülikoolis.
5. Halb pole see, kui sa ei oska, vaid see, kui sa ei tahagi osata
Individuaaltunnid valitakse sageli sellepärast, et kardetakse – mismoodi see välja kukub, kui kõik teised oskavad [paremini], aga minul ei tule ühtegi ideed, ma ei saa harjutustega hakkama jne.
Seda ei maksa karta. Kas usud või mitte, aga neil teistel on tunnis olles mõttes nende enda asjad ning sinu saavutused ei lähe neile kuigivõrd korda. Ja minu enda lugupidamine kuulub neile, kes siiralt pingutavad, et paremini oskama hakata. Millisest punktist me alustame, pole oluline.
6. Õppida tuleb seda, mida sa veel ei oska
Individuaaltunnid on väga intensiivsed ja tõhusad, sest tegeldakse ainult sellega, mis sinu juures arendamist vajab. Muidugi, paljud teadmised on sellised, et ega nad mööda külgi maha ei jookse ja üle korrata võib neid ju ikka, aga kui aeg ja jõuvarud on piiratud ning soorituse konkreetne tähtaeg paigas, siis on sul vähe kasu selle kordamisest, mida sa juba niigi tead.
7 asja, mida kirjandit kirjutades meeles peaks pidama
Alltoodud soovitused ei ole mitte kirjandi kirjutamise põhitõed, vaid nõuanded, mida ikka ja jälle üle tuleb korrata.
1. Alusta algusest
Mitte eel-eel-eelloost. Kolmveerandi kirjandite juures võiks esimesed kolm lõiku maha tõmmata ning tekst muutuks märksa arusaadavamaks.
2. Ole täpne
Sõnade mõni/mõned, paljud, suur osa, enamik, hiljuti, sageli, alati, harva, tihti, mõnikord, vahel, mitmes kohas, mitmel viisil jne juures mõtle, kas sa kasutad neid sellepärast, et ei tea, kuidas täpselt on, või pole täpsustamine tõepoolest vajalik. Täpsus ei tähenda, et iga koht, ajahetk ja osaleja peavad kirja saama – jah, on olukordi, kus see pole vajalik, ja on olukordi, kus see hakkab häirima, tõmmates tähelepanu arutelu tuumalt kõrvale.
3. Ära ülehinda oma üldistusvõimet
See käib eelkõige sõna „inimene“ kasutamise kohta: „paljude inimeste meelest…“, „inimestele meeldib, kui…“, „inimesed on alati soovinud…“ jne. Maakeral elab üle 7 miljardi inimese, sulle on kul-tuu¬ri¬liselt päris lähedased ainult miljon inimest. Usu, sa ei suuda ette kujutada kõiki kultuure ja neis elavaid inimesi.
4. Ära alahinda lugejat
Mõtle, kas see, mida sa kirja oled pannud (eriti esimestes lõikudes) on ikka see, mida lugeja ei tea, mida ta teadma peaks või mille puhul ta võib oletada, et sina seda ei tea?
5. Too näiteid
Selle asemel et kirjutada „paljud inimesed arvavad tihti, et pole teiste vastu piisavalt head“ võiksid kirjutada „minu vanem õde arvab, et suudab kõige rohkem head teha sellega, kui läheb Aafrikasse näljahädalistele humanitaarabi andma“.
6. Räägi endast
Pea meeles: kirjanduslikest, ühiskondlikest, poliitilistest ja mitmest muustki asjast teavad lugejad sinust rohkem ning sa üksnes reedad, kui lünklikud sinu enda teadmised on. (Seda on raske uskuda, ma tean, aga tõepoolest – kaheksateistaastasel on maailmas veel väga palju avastada.) Aga on vähemalt üks asi, mida sina tunned lugejast paremini, ja see oled sina ise. Sinu mõtted, tõekspidamised, sõbrad, kombed, unistused, probleemid. Ära jäta seda kasutamata.
7. Väldi riskantseid teooriaid
Ennekõike käib see igasuguste alternatiivsete, teaduslikult tõestamata teooriate kohta – tšakratest ja auradest alustades ning imeliste tervendajatega lõpetades. Jah, Eestis on Euroopas kõige rohkem inimesi, kes usuvad „millessegi“ ning nende uskujate seas on naisi rohkem kui mehi ja kõrgharidusega inimesi rohkem kui madalama haridusega ning on vägagi võimalik, et sinu lugeja kuulub nende hulka. Aga kui see nii pole, siis on pahasti. Meie haridussüsteem on üles ehitatud siiski teadusel põhinevatele teooriatele ning seda peavad tunnistama ka „uskujad“; vastupidi see seos aga ei tööta.