Põhikooli näidistund

 

Ortograafia

Pane sulgudes olevad sõnad õigesse käändesse

1.Puhkus algab (1. mai).
2. Ma ei võta osa (emakeeleolümpiaad).
3. Ma osalen (näidendikonkurss).
4. Ta on lähedane sugulane su (tädi).
5. Ma tunnen hirmu (see ülesanne…).
6. (Õigused) kaasnevad kohustused.
7. Too maal seal sarnaneb (sina).
8. Teata (politsei) laiba leidmisest.
9. Teavita (politsei) laiba leidmisest.
10. Armastus rajaneb (usaldus).
11. Mul on koolis arusaamatused (märkus…).
12. Kas ma võin (tema…) kindel olla?
12. (Eelmine aasta) kehtestati meil uus seadus.
13. Kord kehtib (1. veebruar).
14. Professori uurimustöö tugineb (oletus), et…

Kirjuta lünka g, b, d või k, p, t või kk, pp, tt

1. Ru…asime tu…a, et ha…ata õ…ima.
2. Kui on õ…itud, lähen ra…aga sõi…ma.
3. Ma to…isin ostud ko…i.
4. Ära to…i oma nina teiste asjadesse!
5. Direktor kutsus meid oma kabine…i.
6. Kabine…i uks oli lah…i, nii et ju… kos…is meieni.
7. Lähen vaa…ama balle…i „Lui…ede järv“.
8. Balle..i lõ…edes a…lodeeris saal tormiliselt.
9. Madalrõh…onna lähenedes ha…as taevasse kogunema sün…i pilvi.
10. Ema on er…sa unega, teda on hõl…us üles äratada.
11. Ajastu är…as vaim lõi soo…sad tingimused kultuuri arenguks.
12. Jal…si minnes jõu…sin kiiremini kohale kui bussis tun…eldes.
13. Ettevõtli…useks on vaja ener…iat.
14. Sõbali…e inimestega on naudin… suhelda.
15. Tundsin oma saama…use pärast piinli…ust.
16. Firmajuhil peab olema ettenägeli…ust.
17. Suhtume üksteisesse heatahli…u sõbrali…usega.
18. Lootsime asjatult sõbrali…u naabri heatahtli…usele.
19. Ma ei armasta linli…u elulaadi, eelistan rohkem rahuli…u, inimsõbrali…umat elukesk…onda.

Lugemine

Kirjandusteooria: ühenda terminid selgitustega
eepika kõnekujund, elusolendi omaduste ülekandmine esemetele
ballaad teose ülesehitus, teose koostisosade seostatus tervikuks
kulminatsioon rahva suuline sõnalooming
illustratsioon dramaatiliste elementidega lüroeepiline luuletus; keskendub ühele pingestatult arenevale sündmusele, tihti traagilise lõpuga
stsenaarium tegevuse pinge haripunkt
reisikiri luuletuse salm
algriim reisisündmuste ja –muljete põhjal kirjutatud teos
isikustamine luuletuse rida
rahvaluule tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt
kompositsioon sarnaste konsonantide või vokaalide kordumine sõna algul värsis
värss jutustav kirjandus, üks kolmest kirjanduse põhiliigist
tragöödia sidumata kõne, luule vastand
novell teksti täiendav, selgitav või kaunistav pilt
proosa filmi kirjanduslik käsikiri
dialoog kahekõne
stroof kurbmäng, traagilise lahendusega näidend
Morfium

„Morfium“ (1927) kajastab küll isiklikke jubedaid morfiumihulluse kogemusi, kuid kirjeldatu pole siiski sedavõrd võigas, kui Bulgakov ise läbi elas. Tatjana Lappa, kes kõrvalseisjana koos mehega selles põrgu siples, on kirjeldanud sündmusi, mida Bulgakov ise kajastada ei tihka. Bulgakov sai morfiumi endale külge 1917. aasta veebruaris, olles arstiks Smolenski kubermangus Nikolski kolkakülas. Ravides difteeriahaiget last haigestus Bulgakov ka ise ja valude leevendamiseks hakkas endale süstima morfiumi. Sõltuvus suurenes üha, Tatjana püüdis meest meeleheitlikult päästa, süstides talle kord morfiumi asemel destilleeritud vett, kuid haige taipas ja viskas naist põleva priimusega. Vaid juhuse tõttu ei saanud naine pihta ega puhkenud tulekahju. /…/

Haiglas hakati aimama doktori tõbe, tuli pageda uude paika, Vjazmasse. Tatjana Lappa meenutab neid aegu õudusega: „Nii kui ärkasime, kohe: „Mine otsi mõni apteek.“ Läksin, leidsin apteegi, tõin talle. Sai see otsa — veel tarvis. Väga kiirelt tarvitas ta toodu ära. Aga arstitempel tal oli ja: „Mine nüüd teise apteeki. Otsi.“ Leidsingi Vjazma serva pealt veel ühe apteegi. Oma kolm tundi kõndisin. Tema aga seisab otse tänaval, ootab mind. Ta nägi siis kohutav välja. /…/“

Kui Vjazma apteegid keeldusid doktor Bulgakovi allkirjastatud retseptide vastu morfiumi väljastamast, sattus Bulgakov raevu, haaras püstoli, ähvardas tappa. Taas vahetati elukohta. Sedapuhku jõuti Kiievisse ja see oli õnnelik lahendus. Juhtus ime, Bulgakovile armsas sünni- ja lapsepõlvelinnas saadi ema uue mehe, doktor Ivan Voskressenski abiga morfiumi küüsist vabaks. Päriselt.

Vaatamata mitmete tegelike jubeduste välja jätmisele on „Morfium“ muidugi rängalt autobiograafiline. /…/ Kirjanik laseb Poljakovil end tappa, pole kahtlust, et ka Bulgakovil toona enesetapumõtted ajudes ekslesid. Poljakov kihutab endale jutustuses kuuli pähe 14. veebruaril 1918, just sel päeval lahkus Bulgakov koos naisega Vjazmast Kiievisse. Sinna edasi jäämine tähendanuks temagi hukku.

(Järelsõna aastal 2003 ilmunud jutustusekogumikule)

 

9. aprill

Kevad on kohutav.

Saatan pudelis. Kokaiin — see on saatan pudelis!

Selle toime on järgmine.

Kui süstida üks süstlatäit kaheprotsendilist lahust, saabub peaaegu momentaalselt rahuseisund, mis läheb jalamaid üle vaimustuseks ja õndsuseks. See kestab vaid minuti või kaks. Seejärel kaob kõik jäljetult, nagu poleks midagi olnudki. Tuleb valu, hirm, pimedus. Kevad mühiseb, mustad linnud lendavad ühtedelt raagus okstelt teistele, eemal sirutub mets sakilise ja musta harjastikuna taeva poole ning metsa taga lõõmab veerand taevast hõlmav esimene kevadine loojang.

Mõõdan oma arstikorteris sammudega üksildast tühja suurt tuba diagonaali mööda, ikka ukse juurest aknani, akna juurest ukseni. Mitu sellist jalutuskäiku ma suudan teha? Viisteist või kuusteist — mitte rohkem. Seejärel pean ma ringi pöörama ja minema magamistuppa. Rohupudeli kõrval lebab marlil süstal. Ma võtan selle ning, määrinud auklikuks torgitud reit hooletult joodiga, surun nõela nahasse. Mingit valu pole. Oo, vastupidi: ma naudin juba ette eufooriat, mis nüüd tuleb. Ja siis ta tulebki. /…/

13. aprill

Mina, selle aasta veebruaris morfinismi haigestunud õnnetu doktor Poljakov, hoiatan kõiki, keda tabab samasugune saatus nagu mind — ärge proovige morfiumi kokaiiniga asendada. Kokaiin on jäledaim ja salakavalaim mürk. Eile turgutas Anna mind suurivaevu kampriga üles ja täna olen ma pooleldi laip…

6. mai

Ma pole tükk aega oma päevikut kätte võtnud. Ilmaaegu. Õigupoolest polegi see mitte päevik, vaid haiguslugu ning nähtavasti on minul professionaalne tõmme minu ainsa sõbra poole sellessinatses maailmas (kui mitte arvestada minu nukrat ja sageli nutvat sõpra Annat).

Niisiis, kui kirjutada mu hiaguslugu, siis on lugu järgmine: ma manustan morfiumi kaks korda ööpäevas — kell viis päeval (pärastlõunal) ja kell kaksteist öösel enne magamaminekut.

Kolmeprotsendiline lahus, kaks süstlatäit. Järelikult saan ma korraga 0,06.

Päris korralikult!

Minu eelnevad märkmed on mõnevõrra hüsteerilised. Midagi eriliselt hirmsat selles pole. Minu töövõimes ei kajastu see vähimalgi määral. Vastupidi: terve päeva elan ma eelmisel ööl tehtud annusest. Ma saan suurepäraslt hakkama lõikustega, olen laitmatult tähelepanelik retseptuuri suhtes ja kinnitan arsti ausõnaga, et minu morfinism pole patsientidele mingit kahju tekitanud. Loodan, et ei tekitagi. Kuid mind piinab muu. Mind kummitab mõte, et keegi saab minu pahest teada. Nii kurnav on tunda vastuvõtu ajal oma seljal velskrist assistendi rasket uurivat pilku.

Jama! Ta ei aimagi. Miski ei reeda mind. Pupillid võivad mind reeta ainult õhtul, õhtul aga ei puutu ma temaga ilmaski kokku. /…/

Ei, pupillid, ainult pupillid on ohtlikud, seepärast teen omale reegliks õhtuti inimestega mitte kokku puutuda. Selleks sobivamat kohta kui minu jaoskond olekski raske leida, ma pole juba üle poole aasta kedagi näinud peale haigete. Neid aga minu asjad ei huvita.

18. mai

Mu ees on raamat, morfiumimanustamisest hoidumise kohta on seal kirjutatud:

„… suur rahutus, ärev, ängistav seisund, ärrituvus, mälu nõrgenemine, vahel hallutsinatsioonid ja teadvuse mõningane hägustumine…“

Hallutsinatsioone pole ma kogenud,kuid ülejäänu kohta võib öelda — oo, kui ilmetud, kuivad, mittemidagiütlevad sõnad!

„Ängistav seisund!…“

Ei, mina, kes ma olen sellesse kohutavasse tõppe haigestunud, manitsen arste olema patsientide suhtes kaastundlikum. Mitte „ängistav seisund“, vaid aeglane suremine valdab morfimisti niipea, kui olete teda vaid tunniks või paariks morfiumita jätnud. Õhk ei toida, seda ei saa neelata… kehas pole ühtegi rakku, mis ei ihkaks… Mida? Seda ei saa määratleda ega seletada. Ühesõnaga, inimest pole. Ta on välja lülitatud. See, mis liigub, igatseb, kannatab, on tegelikult laip. Ta ei taha mitte midagi, ta ei mõtle millestki muust kui morfiumist. Morfiumi!

Janusse suremine on tegelikult paradiislik, õnnis surm võrreldes morfiumijanuga. /…/

Surm — kuiv, aeglane surm…

See on see, mis peitub nende professorlike sõnade „ängistav seisund“ taga.

Ma ei suuda rohkem. Nii võtsingi ja süstisin end.

Hingetõmme. Veel üks hingetõmme.

(Mihhail Bulgakov, „Morfium“)

 

Vasta kirjalikult alltoodud küsimustele

  1. Millise proosakirjanduse vormiga on tegemist? Kas oskad nimetada veel mõnda raamatut, mis on kirjutatud samas vormis? Kuidas nimetatakse selle vormi internetiversiooni?
  1. Milline on jutustuse minategelase doktor Poljakovi suhtumine oma sõltuvusse?
  1. Kuidas nimetatakse kirjanduses omaenda saatuse kirjeldamist?
  1. Missuguseid sarnasusi leiad doktor Poljakovi ja Bulgakovi saatustes? Mis on kõige suurem erinevus?
  1. Mida doktor Poljakov oma märkmete põhjal maailmale tahab öelda?
  1. Mis on doktor Poljakovi suurim hirm?
  1. Milliste sõnadega doktor kirjeldab morfiumisõltuvust?

Kirjutamine

Kuidas lapsi kasvatada?

Vali sind kõige rohkem huvitav küsimus ja kirjuta oma arvamus selle kohta. Pööra tähelepanu sellele, et käsitleksid nii poolt- kui ka vastuargumente.

1. Kui vanalt võivad lapsed kogu päevaks üksi koju jääda?
2. Kas suuremad lapsed peavad väiksemaid hoidma?
3. Kui palju huviringe ja trenne on mõistlik lapsele organiseerida?
4. Kui vanale lapsele anda maiustusi ja karastusjooke?
5. Kas 15-aastane võib oma poiss-sõbra/tüdruksõbra juurde ööseks jääda?
6. Kas täiskasvanud tohivad tarbida laste nähes alkoholi?
7. Kas vanemad peaksid sundima lapsi kõike sööma või tuleks lasta lastel ise otsustada, millist toitu nad tahavad?
8. Kui vana laps peaks saama esimese mobiili?